Kas oled kunagi endalt küsinud: kes sind lõi? Ja miks? Ja mis saab pärast surma?

Kas oled kunagi endalt küsinud: kes sind lõi? Ja miks? Ja mis saab pärast surma?

Islamiteemalise mitmekeelse sisuloome teaduskomisjon

Kes sinu lõi, inimene? Kui sa vaataksid oma keha mikroskoobi all, näeksid sa hämmastavat maailma – täpset ja keerukat. Iga sinu keharakk kannab endas geneetilist teavet – keerulisi koode. Kas oled endalt kunagi küsinud: kes need koodid kirjutas? Ja kes pani need täpselt õigesse kohta?

Iga kõrghoone ja iga lihtne maja annab tunnistust sellest, kes selle tegi. Kuidas siis võiks arvata, et kogu see suur ja kaunis maailm – oma täpsuse ja korrapäraga – on tekkinud ilma loojata?

Kas sa suudaksid tõesti uskuda väidet, et keerukalt valmistatud nutitelefon võiks lihtsalt äkitselt ilmuda – ilma kujundaja ja loojata? Või et keeruline võrk seadmeid toimib täpselt ja kooskõlaliselt ilma programmeerija või juhita? Samamoodi ei peaks mõistus uskuma, et kogu see suur universum – oma korra, täpsuse ja imelise ülesehitusega – on olemas ilma Loojata.

Iga osa selles universumis – alates kõige väiksemast aatomist kuni suurimate galaktikateni – viitab oma Looja suurusele. On ratsionaalselt võimatu, et selline täpne süsteem oleks tekkinud kaosest. On mõistusevastane uskuda, et see universum on tekkinud eimillestki või et selle hämmastav ja keeruline kord oleks pime juhus.

Nii nagu terve mõistus ja loomulik sisetunne viivad inimese arusaamani, et universumil peab olema Looja, suunavad need meid ka mõtlema selle Looja omaduste ja meie kohustuste peale Tema ees.

Selle Looja omaduste üle mõtisklemine avab meile ukse sügavamale arusaamisele: et Ta peab olema täiesti täiuslik ja vaba igasugusest puudusest.

See tähendab, et Loojal on kõik ilu ja ülevuse omadused – Tema on võimeline kõigeks, teab kõike ning on tark kõiges, mida Ta on loonud ja määranud. See täiuslikkus ei ole lihtsalt võimalus, vaid mõistuslik paratamatus: sest kui Tema omadustes oleks puudusi, viiks see segaduseni loomises ja korralduses – ja see oleks vastuolus sellega, mida me näeme selles meisterlikult toimivas universumis.

Samamoodi tähendab see, et Looja on vaba puudustest, ka seda, et Ta ei sõltu oma loodust – Tal ei ole kedagi vaja, küll aga vajavad kõik Teda nii oma olemasolu kui eluspüsimise jaoks. Ta on vaba kaaslastest ja järglastest, sest need viitaksid puudusele või jõuetusele – aga Jumal on sellest kõigest ülevam.

Kui Jumal on see suur Looja, kellel on kõik täiuslikkuse ja ülevuse omadused, Tema, kes on loonud meid ja kogu universumi eimillestki, kellele kuulub kõik, mis selles leidub; Tema, kes annab meile elatist ja ümbritseb oma halastusega, ning kes juhib ja korraldab kõike – kas siis ei peaks me Teda tänama, otsima Tema heakskiitu, püüdma täita oma kohustusi Tema ees ja tegutsema selle nimel, et täita eesmärki, milleks meid on loodud?

Kas on loogiline, et Jumal loob meid, ilma et Ta selgitaks, mida Ta meilt ootab? Miks me siin oleme? Mis on meie elu eesmärk ja tähendus? Mis saab meist pärast surma?

Mõtle kaasa: kui inimene ehitaks uhke palee ja varustaks selle kõige kaasaegsema tehnoloogiaga, aga kohe pärast valmimist otsustaks selle ilma põhjuseta täielikult hävitada – kas me võiksime nimetada sellist inimest targaks? Kas pole ilmne, et selline teguviis oleks mõttetu ja sobimatu mõistliku inimese puhul?

Kui juba inimese puhul ei ole selline tegu vastuvõetav, siis kuidas saaksime ette kujutada, et Jumal – Kõigetargem ja Kõigeteadlikum – on loonud selle kauni ja meisterlikult korraldatud universumi, ainult et see hiljem hävitada ilma eesmärgi või tarkuseta?

Jumal on loonud inimesed suure eesmärgiga – et nad teeniksid Teda üksinda, ilma Temale kaaslasi omistamata. Ta on loonud nad selleks, et neid selles maailmas proovile panna, ning määranud neile kohtumise päeva, mil surnuist ülestõusmise järel peavad nad andma aru oma tegude üle. Kes usub Jumalasse ja vastab Tema kutsele, sellele on õndsus Paradiisis, kus ta viibib igavesti. Aga kes tõest eemale pöördub, on põrgutule elanike seast.

Jumala teenimine on meie õiguslik kohustus Tema suhtes, sest just see on meie olemasolu eesmärk. See on ühtaegu meie tänulikkuse väljendus ja meie tunnistus sellele, et Jumal on ainus Looja ja ainus, kes väärib kummardamist.

Mõtle sellele: just Jumal on see, kes sind lõi ja kinkis sulle kuulmise ja nägemise. Ta ümbritses sind lugematute õnnistustega. Tema laseb verel sinu soontes voolata ja varustab sind vee ning õhuga. Igal hetkel oled sa Temast sõltuv. Ilma Tema halastuse ja hoolitsuseta sa hukkuksid – sinu jõud kaoks. Veelgi enam, Jumal kandis hoolt sinu eest juba siis, kui sa olid abitu loode oma ema üsas – võimetu ja ilma vähimagi kontrollita millegi üle.

Kas see Kõikvõimas Jumal ei vääri siis seda, et sa teeniksid Teda nii, nagu Tema tahab – mitte nii, nagu sina tahad? Mõtle ise: kui sa tahaksid kinkida oma emale kingituse, kas sa valiksid selle omaenda maitse järgi? Või pingutaksid, et teada saada, mis teda päriselt rõõmustab? Samamoodi ei peaks ka Jumala teenimine toimuma meie isiklike eelistuste või pärandatud tavade järgi, vaid nii, nagu Tema on seda soovinud – just nii, nagu Tema on meid selleks juhendanud.

Teenimine[1] peab kuuluma ainuüksi Jumalale, kellel ei ole ühtegi kaaslast. Inimesel ei ole õigust suunata teenimist kellelegi teisele peale oma Looja. Kõige raskem patt, mis toob kaasa igavese viibimise Põrgus, on Jumalale kaaslaste omistamine – see tähendab, et inimene kummardab kedagi teist peale Jumala, olgu selleks siis mingid kujukesed, päike, kuu, mõni inimene, loom või vaga mees. Kõik need on erinevad uskmatuse ja ebajumalateenimise vormid. Ja kelle elu lõpeb sellises seisundis, selle karistuseks on igavene viibimine Põrgus.

Jumal on saatnud palju prohveteid ja sõnumitoojaid, et nad selgitaksid meile meie olemasolu eesmärki ja elu tegelikku mõtet. Kõigil neil oli sama sõnum – islami sõnum: kutse teenida ainult Loojat, kellel ei ole ühtegi kaaslast. Kuid mõned inimesed moonutasid ja muutsid seda, millega eelnevad prohvetid olid tulnud. Seetõttu saatis Jumal viimase prohveti, Muhammadi (rahu olgu temaga), ja ilmutas talle viimase sõnumi kogu inimkonnale – Püha Koraani. On olemas palju ratsionaalseid ja teaduslikke tõendeid selle kohta, et Koraan on Jumala sõna, ja see on ainus raamat, mida ei ole moonutatud ega muudetud. Jumal on Koraanis öelnud, et Ta ei võta inimeselt vastu ühtki usku peale islami ning et kõik prohvetid tulid ühe ja sama sõnumiga: kutsuda inimesi uskuma ainsasse Loojasse ja teenima ainult Teda. Jumal on Koraanis teatanud, et neid, kes usuvad, ootavad igavesed Paradiisiaiad ja õndsus, aga neid, kes kummardavad kedagi teist peale Jumala või keelduvad islamisse astumast, ootab tuli ja valus karistus.

See, mis eristab islamit teistest religioonidest, on see, et just moslemitel on võimalik esitada ratsionaalseid tõendeid ja teaduslikke fakte, tuginedes usaldusväärsetele teadmiste allikatele, et tõestada: Koraan, mis on nende käes tänaseni olemas, on Kõigekõrgema Jumala – Looja – sõna, mis on kaitstud igasuguse muutmise ja moonutamise eest.

Püha Koraan on raamat, mille Jumal ilmutas oma prohvetile Muhammadile (rahu olgu temaga). Jumal esitas selles väljakutse kogu inimkonnale juba enam kui neliteist sajandit tagasi, et nad tuleksid esile millegi samaväärsega – või kasvõi üheainsa peatükiga –, kuid keegi pole olnud võimeline seda tegema. See väljakutse kehtib tänaseni, ilma et ükski inimene oleks suutnud luua midagi, mis oleks võrreldav Koraani väljendusrikkuse, selguse, imepärasuse või seadusandluse täiuslikkusega. Koraani erakordsus ei seisne aga üksnes selle keelelises täiuslikkuses – see sisaldab ka selgeid ratsionaalseid ja teaduslikke tõendeid, mis kinnitavad, et see on Jumala sõna. Kui Koraan tõesti sisaldab ilmseid märke oma jumalikust päritolust, siis on kõige mõistlikum ja loogilisem tegu sellesse uskuda ja järgida seda, selle asemel, et toetuda raamatutele, mille koostamist on mõjutanud inimlik sekkumine.

Terve mõistus juhatab meid järelduseni, et Looja sõna – Tema, kes on loonud kogu universumi ja seadnud selle toimima suurepärasel moel – on kõige usaldusväärsem allikas tõe tundmaõppimiseks. Ja kui me leiame Koraanis sellise keelelise täiuslikkuse, teaduslikud tõed, tervikliku seadusandluse ja selle säilimise moonutusteta läbi sajandite, siis ei jää muud üle, kui tunnistada, et see on Jumala sõna.

Seega ei ole usk sellesse, mida Koraan õpetab, vaid usuline valik – see on ratsionaalne otsus, mis on kooskõlas tõe otsimise loogikaga.

Jumal on Koraanis selgelt öelnud, et Ta ei loonud meid ilma eesmärgita, vaid lõi meid selleks, et me teeniksime Teda.

Jumal on Koraanis teatanud, et see maine elu, mida me praegu elame, on vaid ajutine etapp, mis lõpeb peagi. Tõeline ja igavene elu saab olema pärast surma – siis, kui usklikud sisenevad Paradiisi ja mitteusklikud Põrgusse.

Looja, kes tõi meid olematusest ellu, on kindlasti võimeline andma meile elu ka pärast surma. Kõikjal meie ümber on märgid Jumala vägevusest – need on nähtavad kogu universumis ja kinnitavad selgelt Tema piiritut võimet anda elu sellele, mis on surnud. Nii nagu Jumal toob tule rohelisest puust, kasvatab taimi ja vilju kuivanud maast ning loob emaüsas oleva loote tilgast seemnevedelikust – samamoodi on Ta võimeline ellu äratama surnud ja tõstma nad üles oma haudadest, et nad saaksid tasu Ülestõusmispäeval. Jumal on kõigeks võimeline. Ja oleks äärmiselt ebaõiglane, kui rõhujate ja rõhutute elu lõpeks ilma igasuguse arveldamise või tasumiseta.

Võib tekkida küsimus: miks just islam, mitte mõni teine religioon?

Suurim asi, mis eristab inimest loomadest, on tema mõistus – ja selle roll on mõelda ja otsida tõde.

Islam on religioon, mis on kooskõlas terve mõistuse ja loomuliku sisetundega. See annab loogilised vastused suurtele eksistentsiaalsetele küsimustele: miks me oleme siin? Mis on meie elu eesmärk? Mis saab pärast surma?

Islami aluseks on ainuüksi Looja teenimine ja tunnistus, et ei ole ühtegi jumalat peale Allahi.[2] See on esimene tunnistus – islami usu alus –, mis tähendab, et mitte keegi peale Allahi ei ole vääriline, et Teda kummardataks.

See tunnistus sisaldab endas järgmist:

Jumala ainsus – see tähendab uskumist, et on vaid üks Jumal, kes on ainsana vääriline, et Teda teenitaks. Tal ei ole kaaslasi, ei järglasi ega ühtegi sarnast.

Eemaldumine ebajumalateenimisest – see tähendab kõigi inimeste poolt valmistatud ebajumalate ja jumaluste eitamist.

Islam kohustab uskuma kõikidesse Jumala poolt saadetud prohvetitesse. Moslemid usuvad – nii nagu Jumal on Koraanis öelnud –, et Jeesus oli Jumala sulane ja sõnumitooja, mitte Jumala poeg. Jumal on täiesti ülev ega vaja midagi ega kedagi – Tal ei ole naist ega last, sest Ta on täiesti sõltumatu kõigest ja kõigist. Koraanis on Jumal meile öelnud, et Jeesus oli prohvet, kellele Jumal andis palju imetegusid, ning et Jumal saatis ta kutsuma oma rahvast kummardama ainuüksi Jumalat, kellel ei ole kaaslasi. Samuti on Koraanis öeldud, et Jeesus ei kutsunud inimesi ennast kummardama, vaid teenis ise oma Loojat. Kui sa soovid uskuda Jeesusesse nii, nagu Jumal seda soovib, siis tuleb sul astuda islami usku.

Jumal on Koraanis teatanud, et Jeesus käskis oma rahval teenida üksnes Jumalat ja hoiatas neid ebajumalateenimise eest.

Kas on mõistlik, et arukas inimene teenib mõnd teist loodut nagu tema ise – olendit, kes tunneb nälga ja janu ega suuda ennast kaitsta ei surma ega kahju eest? Kuidas saaks ükski inimene teenida Jeesust, Maarja poega, kui ta oli lihtsalt inimene, kellel oli vajadus toidu ja joogi järele ning kes pöördus oma Looja poole palves? Kas mõistus suudaks üldse ette kujutada, et Jumal palvetab iseenda poole? Kas Jumal ei ole mitte kõigeväeline, ainulaadne oma täiuses, kellel pole kedagi sarnast ega võrreldavat, ning kogu loodu on Tema võimu ja valitsemise all? Kuidas on võimalik uskuda, et taeva ja maa Looja sünnib imikuna ja annab siis end oma loodu kätte, et nad ta risti lööksid? Risti lüüakse ja tapetakse surelikke inimesi – aga Looja on elav, kes ei sure kunagi, täielikult iseseisev, keda ei taba ei tukastus ega uni. Kas pole Tema täiuslikule suursugususele ja ülevusele kohane, et Ta oleks niisugustest kirjeldustest täielikult ülendatud?

Jumal on meile Koraanis teatanud, et kõik sõnumitoojad tulid ühe ja sama sõnumiga: nad kutsusid oma rahvast teenima üksnes Jumalat, kellel ei ole kaaslasi. Kuid ajapikku moonutasid mõned inimesed seda igavest sõnumit – nad püüdsid kustutada prohvetite toodud ainujumalausu valgust. Seepärast saatis Jumal viimase sõnumitooja, Muhammadi (rahu olgu temaga), ja ilmutas talle Koraani, et uuendada ainujumalausu sõnumit, millega kõik varasemad sõnumitoojad olid tulnud.

Viimaks tahame Sulle öelda järgnevat:

Islam on mõistuse ja loomuliku sisetunde religioon. See on ainus usk, mille Kõikvõimas Looja on inimkonnale seaduseks andnud. Seetõttu peab iga arukas inimene kiirustama islamisse astumisega – uskudes Allahisse kui Issandasse, islamisse kui usku ja Muhammadisse kui sõnumitoojasse. See pole aga asi, milles inimesel oleks vaba valik, sest Ülestõusmispäeval küsib Jumal temalt, kuidas ta vastas sõnumitoojate kutsele. Kui ta oli usklik, siis ootab teda suur võit ja õnn; aga kui ta oli uskmatute seas, siis on tal ees ilmne kaotus.

Kui otsid tõelist õnne selles maailmas ja edu pärast surma, siis tea, et suurim otsus, mida sa oma elus teha saad, on astuda islamisse. Selleks tuleb sul vaid lausuda need sõnad siira ja uskuva südamega: "Äšhädu ällää iläähä illa Allaah, wa äšhädu ännä Muhammadan rasuulullaah" (Tõlkes: "Ma tunnistan, et ei ole ühtki jumalat peale Allahi, ja ma tunnistan, et Muhammad on Allahi sõnumitooja.") Seejärel alusta oma usu tundmaõppimist ja ela vastavalt sellele, mida need tunnistused nõuavad – usk Allahisse ja Tema sõnumitoojasse ning pühendumine islami alustaladele.

Ütle need sõnad juba täna – ära kõhkle! Surm võib tulla ootamatult, seega ära lükka edasi otsust, mille tähtsus on nii suur. Ära anna Saatanale võimalust sind heast eemale hoida. Ole julge ja alusta oma teekonda valguse ja juhatuse poole.

Tee oma otsus juba täna ja alusta uut elu, mis on täis sisemist rahu ja headmeelt.

"Äšhädu ällää iläähä illa Allaah, wa äšhädu ännä Muhammadan rasuulullaah" (Tõlkes: "Ma tunnistan, et ei ole ühtki jumalat peale Allahi, ja ma tunnistan, et Muhammad on Allahi sõnumitooja.")